Kuidas armastada Z-põlvkonda?

Sarnasuste kõrval on igal põlvkonnal ka oma unikaalne „kood”, eripära, väljavaated ja väljakutsed. Õpetan seitsmendat aastat Rocca al Mare koolis karjääri planeerimist ning selle aja jooksul on noored, täpsemalt öeldes küll kursuste vibe muutunud totaalselt. Tuleviku-uuringud aga näitavad, et edasi läheb veelgi põnevamaks ja generatsioonide erinevusega toimetulekuks on vaja rohkelt teadmisi ning täiesti uusi oskusi.

Juba Y-generatsiooniga (sündinud 1981–1991) oli selge, et nende ootused elule on teistsugused kui neile eelnenud X-põlvkonnal. Y-d on 24/7 võrgustunud, sotsiaalsemad, paindlikud ja ambitsioonikad. Nad ei taha tööl käia, rõhk sõnal „käia”, vaid „ägedaid” asju teha. Nad ei talu jäiku struktuure ja autoritaarseid bosse.

Nad soovivad piirideta karjääri ehk tööandjaid, kes aitaksid neil nende unistusi ellu viia, ning samal ajal tegelda kõige sellega, mis neid paelub. Nad ei soovi sobituda tööandjaga, kellega väärtushinnangud ei klapi. Ega lasta end sidrunina tühjaks pigistada.

X-generatsioonile omane kohuse­tunde, kannatamise ja töökuse jutt pole mitte üksnes ületanud best before’i nende mõistes, vaid kujutab neile ohtu ja viib läbipõlemiseni.

Minu üks hea Y-generatsiooni kolleeg kandideeris hiljuti Mind­val­leys­se – maailma ühe hinnatuma tööandja juurde. Elasime talle väga kaasa, sest tal tuli läbida kaheksa vooru. Suur oli tema üllatus, kui igas voorus küsiti mingil moel, kuidas aitab töö, mida neile tegema tullakse, kandideerijal unistusi ellu viia. Tundub liiga heleroosa, et seda uskuda, aga nii see oli.

Kolleeg sai Mindvalleysse tööle ja mina hakkasin mõtlema, kui palju on Eestis õieti organisatsioone, kes töölesoovijatelt sama küsivad. Või õigupoolest muretsema, et kui nad peagi seda küsima ja arvesse võtma ei hakka, siis jookseb Eesti helgetest peadest ja südikatest noortest tühjaks.

GENIAALSED JA HAAVATAVAD

Z-generatsiooni (sündinud 1997−2003) on kasvatatud võrreldes eelnevatega teises meelsuses: nad on sirgunud vabas riigis ja kõik on võimalik, kui vaid tahta. Ja siit nad tulevad: geniaalsed, mitmekülgselt võimekad, maailma päästa soovivad, aga ka keskendumisprobleemidega, kannatamatud, otsekohesed, „puutetundlike” näppudega, haavatavad. Just sellisena peame neid armastama, austama, neisse uskuma.

Selle aasta alguses toimunud „Unistuste tööandja 2016” konkursil sedastas Statoil Fuel & Retail Eesti juht Kai Realo, et ettevõtted, kelle juurde noored on valmis tööle minema, võtku seda kui suurt komplimenti. Realo rääkis ka, et mitte noored ei pea ettevõtete nõudmistega kohanema, vaid firmadel tuleb luua noortele atraktiivsed ja sobivad tingimused. Nemad Statoilis on loobunud pikkadest ametijuhenditest ja kaaluvad interaktiivseid viise, kuidas noori töös juhendada.

Naljaga pooleks – peaks olema häälemärguanne, mis palub hot dog’i viinerit pannil keerata. Kuna noored on pidevas info- ja katkestamiste väljas ning seetõttu unustavad asju kiiremini, peab töökuulutuse küljes olema online-selfie saatmise võimalus koos andmetega. Ajaks, mil noor koju jõuab, on tal muidu juba meelest läinud, et pidi kandideerima.

Üks tööandjate lemmikküsimusi – kus näeb kandideerija end viie aasta pärast – ajab Z-generatsioonil juuksed peas püsti. Kust nad peaksid teadma? Paremal juhul on nad peaga töökohal, südames aga mujal, ootamas põnevaid väljakutseid hävimisohus vihmametsadest maailma teises otsas.

Karjääritunnis hingavad noored alati kergendatult, kui ütlen neile, et nad ei pea tegema pärast gümnaasiumi õigeid valikuid, vaid valima selle, mis on parajasti nende tõeline kirg. Terve elu on neil aega täiend- ja ümber õppida. Ei õpetajatel ega vanematel pole mõtet ennast ega noori sellega stressi ajada, et kelleks keegi nüüd saab.

Kõige uuema karjääriparadigma kohaselt on inimestel niikuinii neli kuni viis karjääri eluaja jooksul. Küsimus ongi, mis on nende esimene valik. Vanusevahemikku 16−30 nimetatakse hellitavalt Odüsseuse aastateks, perioodiks, kus ongi mõistlik end otsida, koguda teadmisi ja kogemusi. Pole hullu, kui lähed kooli ja jätad selle pooleli, kui eriala ei tundu õige ning eelistad end aasta-paar reisides ja töötades otsida. Ei pea valima õigesti, sest iga asi, mida kogeme, võib olla oluline ning õpetlik.

KÕIGI VÕIMALUSTE ELU

Kuna eluiga pikeneb ja meil kõigil tuleb olla valmis selleks, et tahame ja suudame ka 90-aastaselt „möllu panna” (tean, mida räägin, sest olen olnud kolm aastat eakate inimeste nõustaja), pikeneb ka aktiivne eluiga. See omakorda tähendab, et meie ellu mahub rohkem eneseteostust. Naljaga pooleks öeldakse, et 65 on nüüd uus 35.

Ja kuna majandus areneb kiiresti, tehnoloogia veel kiiremini, tekib iga päev juurde uusi ametikohti. Valikute tegemise hetkel pole noorel täit teadmist endast ega kõigist tulevikuvõimalustest. Seepärast võib ta ka paarkümmend aastat pärast gümnaasiumi lõppu õppida ümber kosmosegiidiks, IT-aednikuks; geriaatriks-keskkonnaspetsialistiks, teenusedisaineriks, katastroofiolukordade juhiks või andmeinseneriks.

Karjäärinõustamises kohtab üha tihemini nii arste, õpetajaid, insenere kui ka finantsjuhte, kes ei soovi enam teha seda tööd, mida on aastakümneid edukalt teinud. Samas on näiteid, kus inimene alles 30-aastaselt alustab kirurgiaõpinguid, eelnevalt meditsiiniga kokku puutumata, endised tennisetreenerid on hinnatud ehtekunstnikud, koolijuhid pottsepad. Karjääri kannapöörded on muutunud elu loomulikuks osaks, sest õnnelik olemine on üks inimese põhivajadusi.

Kõiges selles virvarris vajavad noored siiski suunamist. Olen mõelnud, et lapsevanema ja õpetajana ei ole meil täit pädevust lapsi õpetada, sest nad hakkavad elama maailmas, kus meie pole elanud. Me saame olla ainult toetajad, julgustajad, kogemuste jagajad, uskuda neisse ja vajadusel pakkuda turvalisi piire. Tänapäeval, kus kõik on kahe hiirekliki kaugusel, pole infol enam otseselt väärtust – ka algkooliealised lapsed õpivad täna käsitöövõtteid ning loovmängudeks vajalikke tehnikaid youtuberitelt. Rääkimata sellest, et tööintervjuul hinnatakse kodus tehtud doktoritööd rohkem kui mõne vana kooli ülikooli haridust. Miks? Sest loeb õhin, tegelik huvi mõista ja aru saada, mitte kohusetundest täidetud ülesanded. Sellega on õppimise tähendus igaveseks muutunud – jälle on au sees meistri käe all õppimine, ise tudeerimine, arvesse läheb nii raamatutest kui ka maailma tippülikoolide online-kursustelt omandatu (näiteks coursera.com – toim).

KUIDAS TALTSUTADA TALTSUTAMATUT?

Mida aasta edasi, seda lühemaks olen teinud karjääritundide loengud. Istume noortega ringis ja kõik on nii interaktiivne, kui olla saab: harjutused, arutelud, sotsiomeetria, mängud, paaris- ja grupitöö, jagamised. Siiski tunnen aeg-ajalt, et ei suuda konkureerida arvutimängude põnevusega. Ja kogu tegevuse variatiivsuses kipub laste tähelepanu siiski mujale, nutiseadmesse, naabriga lobisema.

Noorte kahanev keskendumisvõime seab õpetamisele üha suuremaid väljakutseid, kui tahta teha seda nii, et noore eneseväärikus kasvab. End mitte liialt kehtestades, pakkudes lähenemisi, mis neid puudutaks.

Kuidas hoida üleval huvi? Ainus võimalus näib olevat, et see peab meid ennast ka huvitama ja puudutama. Me peame olema siirad, sest ebasiirus ei kõneta. Peame olema oma valdkonnas kirglikud, innustunud, entusiastlikud. Nii nagu noored, nii muutume ka meie, täiskasvanud, tõrksaks, kui meie elus on rohkem ma-pean- kui ma-tahan-asju. Seega tuleb meil võidelda selle eest, et õpetamine oleks lust, kõikide riiklike nõudmiste ja bürokraatia kiuste.

Praegusel ajal räägitakse üha rohkem Medici efektist nii tööturul kui ka hariduses. Sellest, et saaksime ristata oma kompetentsuse valdkondadega, mis meid inimesena huvitavad. Hariduse mõistes tähendab see nii reaal- kui ka humanitaaraladele võrdselt panustamist, sest ainult nii sünnivad tõelised andeplahvatused.

Need inimesed, kes suudavad võrdselt kasutada mõlemat ajupoolkera, on kohanemisvõimelised ja tihti ka edukamad, näitab praktika. Neil on rohkem võimalusi. Mul käis hiljuti karjäärinõustamisel 16-aastane noor. Muuhulgas lõime pildi tema tuleviku-unistustest, et ta saaks gümnaasiumihariduse osas õigemini valida. Need unistused on järgmised: elada mõnes suures Euroopa riigis, nt Prantsusmaal, ja töötada saadiku või diplomaadina; õpetada kohalikele keeli kuskil eksootilises paigas; olla sisearhitekt kuskil Euroopas (nt Barcelona) või Ameerikas; õppida ajakirjandust ning loovkirjutamist ja töötada New Yorgis ajakirjanikuna.

Ma ei tea, mis mõtteid nende lugemine siin trükituna tekitab, aga minu jaoks oli liigutav, et selles noores on ainest kõik need unistused selle elu jooksul ka täide viia. Ainus mure oli, et uus kool keskendub rohkem faktidele, tulemustele ja jätab varju noored isiksustena.

Pole saladus, et vajame reaalteaduste ja faktiteadmise kõrvale rohkem tunde, kus õppida iseolemist, loomingulist enesejuhtimist, suhete loomist ja hoidmist, loovat eneseteostust. See on kompetentsus, millega X-generatsioonil õnnestub Z-põlvkonda kõnetada. Kui me õpetajana võtaks enne tunni algust aja maha, et küsida endalt, miks ma seda tööd teen? Jagaksime noortele oma lugu, oma haavatavust, oma päris mõtteid. See seob. Kasutades Kai Realo mõtet, võiks iga õpetaja kaubamärk ja uhkuse koht olla see, kui tema tundi tahetakse tulla. Ja loomulikult on õpetajal õigus saada tuge nii koolilt kui ka riigilt, et ta ise tahaks sinna tundi minna.