Tänapäeva inimene peab elu jooksul rohkem ameteid kui Hunt Kriimsilm ning see on psühholoogi ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa sõnul igati normaalne. “Tööõnn võrdub tervisega. Ebarahuldava töö halb mõju on kolossaalne ja sellepärast tasub alati püüelda selle poole, et olla tööd tehes rahul ja õnnelik.”
Vabakutselise nõustaja ja koolitajana tegutsev Tiina Saar-Veelmaa on uurinud tööõnnega seonduvat 20 aastat. Selle aja jooksul on töötamise viisid ühiskonnas tunduvalt muutunud. Meil on nüüd kaugtöö ja kodukontor, piirid töö ja eraelu vahel hägused ning klassikalise karjääriredeli asemel eneseteostuseks hulk teistsuguseid võimalusi. Tööõnne tuumaks peab Saar-Veelmaa tunnet, et tööst jääb mingisugune jälg, tehtav läheb teistele korda ja ollakse vabad otsustama, kuidas tööd teha.
Töö kui kohustusega seonduvasse suhtutakse sageli pigem negatiivselt. Kuidas siis tööõnne kogeda?
Tööõnne teemaga on psühholoogiateaduses tegeletud viimase saja aasta jooksul. Eesmärk on leida võimalusi, kuidas inimestel oleks kergem ja helgem oma tööga tegeleda. Tööõnne definitsioone on palju, kõige lihtsam on ehk see, et “mul on tööl hea olla”. Talupojatarkuse järgi kogeme tööõnne siis, kui tahame tööd teha ja jaksame pärast olla ka muudes rollides ehk koos perega aega veeta.
Milline on tööõnne valem?
Õnne defineeritakse väga mitmeti. Hedonistlik õnnetunne on seotud naudingutega, näiteks võib seda tekitada hea seltskond, hea söök. Samas on see tunne üsna ajutine.
Sügavamat õnnetunnet käsitatakse just kooskõlas tööõnnega. See koosneb mitmetest komponentidest, mis on vajalikud, et inimene oleks tööga rahul.
Üks väga oluline komponent on vabadus. Mida enam ma saan ise oma tegevuse üle otsustada, seda enam pakub see rahuldust.
Raha ei kuulu tööõnne valemisse, sest raha ei tee meid automaatselt õnnelikuks.
Teine asi, milleta ei saa olla tööõnne, on töö tähendus. See on läbiv teema kõikides õnneuuringutes. Ma tahan aru saada, miks ma seda tööd teen – isegi kõige lihtsama ja rutiinsema töö puhul. Näiteks kui olen pagar ja küpsetan iga päev saiakesi, muudab minu töö kellegi hommiku ilusaks, sest ta sööb minu küpsetatud maitsvat saiakest. Klassikaline näide on lugu NASA koristajast, kellelt küsiti, mis tööd tema teeb. Vastus oli: “Aitan mehed Kuule!”
Tööõnne loob ka tervise- ja keskkonnaaspekt. Kui töötaja tunneb, et töö ei tee ta tervisele liiga ei füüsiliselt, emotsionaalselt ega ka vaimselt, on ta õnnelikum. Nüüdisajal lisandub veel raiskamise teema – töö, mis on seotud keskkonna reostamise ja raiskamisega, kurnab ka selle tegijaid.
Suhted tööl peavad olema ausad ja läbipaistvad. Ei saa olla tööõnnelik, kui töökohas valitseb kiusamise õhkkond ja kliima on mürgine.
Kõige viimane aspekt kirsina koogil on see, et iga inimene soovib tunda: töö teeb tema elu paremaks. Mõni tahab töö käigus areneda, aga mitte kõik inimesed. Mõnele piisab sellest, kui töö toob eluks vajaliku elatise.
Kui oluline on selles valemis suur palk?
Raha ei kuulu tööõnne valemisse, sest raha ei tee meid automaatselt õnnelikuks. See ei ole sugugi minu väljamõeldis, vaid seda on leidnud paljud õnneuuringud. Õnnetunde toob oskus luua endale väärtust ja hästi majandada.
Küll aga tahab iga inimene tunda, et ta on tööturul ahvatlev. Me tahame olla tahetud ja selle tunde küljes on hinnalipik.
Kuidas jõuda tööõnneni, kui teed igavat, üksluist ja kehvalt tasustatud tööd?
Ka siin tuleb mõelda töö sisule ja tähendusele. Otsida vastust küsimusele, kelle päeva ma oma tööga paremaks muudan. Peaaegu igal tööl on nii mõeldes olemas tähendus, kuigi, tõsi, nõnda arutledes võib ka jõuda tulemuseni, et mõni töö ongi mõttetu.
Uskuge, töötajaid ei huvita ettevõtjate käibe suurendamine, vaid töö tähendus!
Kahjuks ei otsi 80 protsenti meie ettevõtjaid pakutavale tööle mitte tähendust, vaid serveerivad endiselt inimeste loodavat väärtust käibenumbrite kaudu. Uskuge, töötajaid ei huvita teie käibe suurendamine! Just sellise mõtlemise tõttu ongi meil palju vabu töökohti, kus keegi töötada ei soovi.
Eelkõige peaks ettevõtja mõtisklema töö tähenduse üle, sest tema on see, kes töökoha loob. Samm edasi on mõtlemine, mida see töö tähendab keskkonnale ja kogukonnale.
Kas tööõnne eest vastutab tööandja või töötaja?
Eeskätt loob tööõnne tööandja, sest temal on töökeskkonnas suuremad õigused ja rohkem võimu. Iga tööandja sotsiaalse vastutuse võtmine algab küsimusega, mida töötaja vajab, et ta oleks õnnelik.
Teisalt on ka töötaja oma tööõnne disainer. Ta peab suhtuma nii, et tööandja võtaks teda võrdse partnerina. Samas algab võrdsus juba siis, kui inimene organisatsiooniga liitub – tööandja võttis ta tööle, järelikult on ta võrdne ja sobiv partner.
Nüüd on pidanud paljud töötama kodukontorites ja mitte omal valikul. Milline võiks olla nende n-ö ellujäämisstrateegia?
Koroona lahvatades on see teema otseselt väga paljusid puudutanud. Ma väidan, et osa inimesi ei armasta kaugtööd seetõttu, et see on halvasti korraldatud või üldse korraldamata. Inimesed saadeti lihtsalt kodudesse tööle, kuid paljudel ei ole seal tingimusi ja nad ei oska iseseisva tööga toime tulla.
Tüüpiline probleem kaugtööl on tunne, et jäädakse olulisest infost ilma. Kardetakse, et kodus töötamise ajal lastakse neid tagaselja lahti. Arvatakse, et päriselu toimub ikkagi kontoris.
Tihti ei toimi digiinfrastruktuur, on tehnilised probleemid (näiteks kehv internetiühendus), halvad või üldse puuduvad töövahendid. Osa ei taha kodus töötada, sest neil ei ole töö tegemiseks ruumi, nad ei saa keskenduda, lapsed segavad. Mõnikord jääb puudu kaugtöö- ja enesejuhtimisoskustest. Näiteks peab jälgima, et töösse tehtaks pause, ja õppima keskenduma teistsugustes tingimustes.
Kui organisatsioon on kaugtöö teema läbi mõelnud, ei peaks inimeste jaoks olema mingit vahet, kas töötada kontoris või kodus.
Kuidas me tulevikus töötame ja kas klassikaline karjääriredel kaob?
Kontorid jäävad pigem koosolekukohaks, mõtlemist nõudvat tööd ei ole vaja kontoris tegemas käia.
Kontorite funktsioon muutub kindlasti selles suunas, et need jäävad pigem koosolekukohaks, mõtlemist nõudvat tööd ei ole vaja kontoris tegemas käia.
Tööandjad peavad õppima töötajat usaldama. Organisatsioonikultuur on nagu Rootsi laud, kus töötaja valib ise töötamiseks sobivad meetodid, ja vabadus seda teha suureneb veelgi.
Klassikaline karjääriredel on jäämas ajalukku. Kõigile ei sobi juhiks saamine ja kõigil ei ole ka seda ambitsiooni. Olen kirjeldanud kaheksat tänapäevast karjääriviisi. Mõni tahab seda teha horisontaalselt, teine minna süvitsi ja saada oma ala eksperdiks, kolmas tahab teha kannapöördeid. Neljandale sobib olla iseenda tööandja – tema karjäär on nagu kaleidoskoop, kus ta teeb korraga mitut erinevat asja. Hästi populaarne on oskuste ja teadmiste ristamine hobidega. On ka inimesi, kes tahavad luua midagi täiesti uut, ja neid, kes tahavad oma tööelu maitsestada heategevusega.
Kadumas on ka mõtteviis, et kui õppisid noorena ühe ameti, pead kogu elu ainult sellega tegelema. Tööuuringud näitavad, et uus reaalsus on 11 eri ametit elu jooksul. Väga levinud on olla iseenda tööandja ja vabakutseline. Tööturule müüakse oma oskusi ja just see suund kasvab praegu kogu maailmas. Suurbritannias töötab niimoodi juba 45 protsenti inimesi.
Kas kaob ka kellast kellani töö?
Me peame küsima, miks oleme just nii tööl käinud. See viis pärineb ajastust, kui polnud elektrit. Psühholoogid ütlevad, et parimat osa oma elust ja ajast ei peaks andma tööle, kuid, tõsi, sellest mudelist on raske välja murda, sest kogu tänapäevane ühiskonnakorraldus toimib just selle järgi. Vabadus teha tööd väljaspool klassikalist tööaega on tõstatanud ülekoormuse teema. Me ei oska enam piiri panna, eriti kui töö on huvitav.
Kuidas sulle endale meeldib töötada?
Kaldun liiga palju töötegemise poolele, sest mu töö väga meeldib mulle. Olen 2009. aastal ka läbipõlemist kogenud, kuid tänu sellele õppisin end distsiplineerima. On väga hea 8-8-8-reegel: kaheksa tundi tööle, kaheksa tundi magamisele, kaheksa tundi endale. Minu tervisenipp on see, et suvel puhkan pikalt – poolteist kuud.
Minu tervisenipp on see, et suvel puhkan pikalt – poolteist kuud.
Olen olnud kaua vabakutseline ja ma väga naudin kaleidoskoopkarjääri. Mu elus on justkui erinevad pusletükid ja ma saan töötada enda valitud ajal. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et läheksin kusagile kellast kellani palgatööle. Olen saanud väga vingeid tööpakkumisi, aga kahjuks pidanud alati ära ütlema, sest kui seal ei ole paindlikkust ja vabadust, siis see mind ei kõneta.
Kuidas leida unistuste töö?
Kui sa pole oma praeguse tööga rahul, algab muutus tunnistamisest, et asjad on halvasti. Edasi peab uurima, kas asi on lõplikult halb või leidub töös veel mingit õnneraasu. Väärtuskonflikti korral polegi sageli midagi muud teha kui lahkuda.
Enda vastu peaks kindlasti aus olema ja see on raske. Inimesed hakkavad end maha vaigistama ja asja ilusaks mõtlema. Nii algab aga inimese langus, sest ebarahuldava töö halb mõju on kolossaalne. Kui hakkan end rahustama, siis ei ole antav ja saadav enam tasakaalus, ma juba alaväärtustan ennast ja sisendan, et ei väärigi paremat. Eneseusk hakkab alla käima ja ma müün endale midagi, mis tegelikult mulle ei sobi. Selline konflikt tekitab frustratsiooni, mõjutab eraelu, rikub suhteid, und. Paljudele on tuttav teema burn-out ehk läbipõlemine, kuid vähem räägitakse töötüdimusest ehk bore-out’ist. Ma väsin tööst ära ja probleemid ei lahene, tagajärjeks läbipõlemine, depressioon. Kõik on loogiline, sest töö haukab meie elust suure tüki.
Kui sa pole oma praeguse tööga rahul, algab muutus tunnistamisest, et asjad on halvasti.
Tööõnn võrdub tervisega. Ei ole nii, et tööl on kõik väga kehvasti, aga tervis püsib väga hea. Kui tööga on probleemid, tekivad ka muud hädad. Näiteks hakatakse millegagi liialdama: sport, pidutsemine, ebatervislikud eluviisid või hoopis töö ise. Ka mul on nii, et mida rohkem ma töötan, seda rohkem igatsen pidulikke õhtusööke.
Olukorrast peaks otsima väljapääsu ja seda ei pea tegema üksi. On aga parem, kui pereliikme nõu kuulda ei võeta. Tihtipeale mõjuvad lähedased pidurina, keelitades töötüdinud inimest jätkama sama tööga kas hea palga, kõrge staatuse, läheneva pensioniea või muu selletaolise pärast. Eestis on palju karjäärinõustajaid, kes saavad olla väliseks teejuhiks.
Intervjueeris ja pani kirja: Kristina Traks
Lugu ilmus Tervis Plussis, 24.09,21
HappyMe