Pille Möldre arvamuslugu „Olen 54-aastane ja tööturg juba tõrjub mind” (EPL 7.4) paljastab Eesti ühiskonna valusa koha: vanuseline diskrimineerimine pole viimase kolme aastaga vähenenud. Peale selle, et tegu on suure hoobiga majandusele, kahandab see ka rahva õnnetunnet, mille üks aluseid on ühiskonnas väärtuse loomine ja rahuldust pakkuv eneseteostus.
Kolm aastat tagasi kirjutasin artiklis „Vanemaealised on tööturu lihvimata teemandid” (EPL 8.4.13) samuti üle 50-aastastest tööotsijatest, kes kavandasid oma elus teist, kolmandat või neljandat eneseteostust. Kõigi uute oskuste omandamise, äriplaanide tegemise ja eneseanalüüsi taustal jõudsime projektis osalenud inimestega aga ühel hetkel tõdemuseni, et tööturu peauks jääb neile vanuse tõttu suletuks. Varuväljapääsuks jääb teha oma kvalifikatsioonist mitu korda lihtsamat tööd või püüda end elatada eraettevõtlusega.
Probleem püsib hoolimata sellest, et 50+ töötajatel on ettevõtete jaoks sama palju eeliseid ja puudusi kui näiteks 18–30-aastastel tööotsijatel. Lihtsalt nende tugevused ja nõrkused on teistsugused.
Suurema julguse, pealehakkamise ja tehnotaiplikkuse kõrval napib Odysseuse rahval elukogemust.
Noored on tihti kärsitud ega malda ühel töökohal kaua olla, neil on elus palju käsil ning pere loomise ja maailmas ringi vaatamise pinge peal. Ega seda vanuseperioodi asjata nimetata Odysseuse aastateks ehk eneseotsingu perioodiks. Suurema julguse, pealehakkamise ja tehnotaiplikkuse kõrval napib Odysseuse rahval elukogemust, eriti seda väärtuslikku, mis on omandatud eksimuste kaudu.
50+ töötajatel on need kogemused ja sellest tulenev kainus, kuid neil võib tihtipeale puudu jääda kiirest kohanemisvõimest ja ajakohastest kompetentsidest. Ent see on õpitav ja arendatav, kui üksnes tahta.
Häbi vanuse pärast
Kolm aastat tagasi, pärast vanuseteemalise loo ilmumist, tegi Eesti Päevaleht ettepaneku avada teemat kogemuslugudega. Kahjuks polnud aga ükski toonasest sajast kursuslasest valmis oma nime ja näoga sel teemal esinema. Hoolimata sellest, et osalenute hulgas oli tippfinantsiste, insenere, kunstnikke, ajakirjanikke, õpetajaid ja teiste väärikate alade esindajaid.
See näitab, et probleem on palju sügavam kui lihtsalt vanust näitav arv CV-s. Tööturg näikse olevat kaldu noorte, säravate, energiliste ja lahedate kui ihaldusväärsete töötajate poole, mis süvendab tunnet, et kõrgem vanus on häbiasi. Häbi on tundena tõlgitav kui arusaam, et mina inimesena olen vale ja sobimatu, ilma et oleksin otseselt midagi valesti teinud. Nagu laste liivakastimängus, kus kaaslased ühel hetkel teatavad, et me ei võta sind enam mängu, ja asjaosaline ei mõista, mille pärast küll.
50+ töötajatel on ettevõtete jaoks sama palju eeliseid ja puudusi kui 18–30-aastastel tööotsijatel.
Soome teoloog ja kirjanik Tommy Hellsten analüüsib oma raamatutes, kuidas me mingist hetkest ei võtnud enam vananemist ja surma millegi loomulikuna. Moodne lääs otsustas igavese noorusekultuse kasuks, asendades itkunaised ja loomuliku leina krematooriumite steriilsuse ja antidepressantidega, millega tundeid peita.
Kui asi peitub nii sügavates hoiakutes, siis pelgalt probleemi teadvustamisega olukorda paremaks ei muuda. Tõenäoliselt näeme varsti tänavapildis sotsiaalreklaame stiilis „Näe eakuse taga kogemust” ja „Vanus pole häbiasi” söakate 60. eluaastates modellidega. Võib-olla viib see situatsioon lausa mõne kvoodini, mis survestaks värbavaid ettevõtjaid eelistama ka küpsemas eas inimesi.
Arvan, et tegemist on paratamatu lastehaigusega, mis tuleb Eesti riigil lihtsalt läbi põdeda. 30. eluaastates tööhõivekonsultandid ja 40. eluaastates ettevõtete juhid ei saa aru üle 50-aastaste väärtusest ega panusest. Nagu hakkasid mänguväljakud kerkima alles siis, kui noorpoliitikutel endal lapsed sündisid, normaliseerub ka tööturu olukord siis, kui meil tekib 60.–70. aastates juhtide põlvkond, kes mõistab enda kogemuse varal, et sära võib silmis püsida kõrge eani ja õpivõime ei kao kuhugi.
Ent targa tunneb ära võimest õppida teiste kogemusest ja mitte ainult enda vigadest. Meile piisaks, kui tõstaksime pilgu ja suunaksime selle Skandinaaviasse. Hiljuti sedastas üks Rootsis elav hea tuttav, et nende meedias käib debatt selle üle, kui väärtuslik on 50+ tööjõud just oma kogemuse, kvaliteedikesksuse ja teadmiste poolest, eriti nii kriitilistes valdkondades nagu meditsiin, haridus ja poliitika.
Ka meil on siiski erialasid ja valdkondi, kus peame iseenesestmõistetavaks kõrge eani tegutsemist ja pikka eneseteostust. Kellelgi ei tule pähe vaadata kõõrdi küpses eas helilooja, dirigendi, kunstniku, kirurgi, õppejõu või teadlase poole ja kahtlustada, et nad ei suuda endast noorematega koostööd teha.
Tööotsijad kurdavad tihti tunnet, nagu käiksid töötukassas kriminaalhooldaja, mitte nõustaja juures.
11 aastat tagasi läksin pärast akadeemilise psühholoogia tudeerimist psühhodraama koolkonna väljaõppesse. Mu üllatus oli suur, sest nägin, et selles maailmas ollakse karjääri tipus 70–90-aastasena. Minu jaoks oli valgustav, et selle valdkonna eakad gurud reisivad mööda ilma, on karismaatilised, näevad head välja ja mis peamine: nende suust pudeneb kuldmune. Rahunesin ja sain aru, et minu kärsitus kohe tipptasemel psühhoterapeudiks saada on asjatu.
Kui sellistele näidetele mõelda, siis ei peaks vanus olema tööturul probleem, vaid kohati pigem voorus. Tänu meditsiini ja tehnoloogia arengule ning üha suurenevale teadlikkusele enesejuhtimisest pikeneb eluiga. Seetõttu pikeneb ka aktiivne eluperiood, mis muudab üha tavapärasemaks asjaolu, et 65-aastased tunnevad, nagu oleks käes uus 35. Kui keha, hing ja vaim funktsioneerivad, siis on loomulik, et inimesed soovivad kauem väärtusi luua.
Inimeste ellu mahub rohkem kui üks või kaks karjääri. Üha tavapärasemaks saab pigem neli ja isegi viis eneseteostust eluaja jooksul. See aga eeldab, et iga ajutiselt töötut ja ennast otsivat inimest vaadatakse kui väärtuslikku ja unikaalset, mitte kui kedagi, kes tahab riigi rahakotil liugu lasta.
Nagu kriminaalhooldaja juures
Kahjuks kohtan nõustamises üsna tihti inimesi, kelle eneseväärikus on saanud tugeva hoobi just tööturuteenustega kokku puutudes. Selle asemel et inimesi eneseteostuse teel toetada, püüavad konsultandid juhtida tööotsijaid tagasi nende vana eriala juurde, isegi kui tööotsija selles läbi põles. Või utsitatakse töötuna arvel olevat inimest vastu võtma esimest ettejuhtuvat tööd. Tööotsijad kurdavad tihti tunnet, nagu käiksid kriminaalhooldaja juures. Kuuldavasti oli üks konsultant tööotsijale koguni sedastanud, et Tiina Saar räägib unistuste tööst ja tööõnnest, aga tema sellesse ei usu.
Kurb, kui sellise teenuse osutajad nii arvavad, sest kõik viimatised teadusuuringud kinnitavad, et kui inimesed saavad oma andeid ja tugevusi maksimaalselt rakendada, loovad nad ühiskonnale märksa suuremat väärtust kui olukorras, kus peavad end suruma kasti, mis ei ole neile sobilik.
Ka mänguväljakud hakkasid Eestis kerkima alles siis, kui noortel poliitikutel endal lapsed sündisid.
Teine annete katalüsaator on tunne, et meisse usutakse. Teaduskatsete varal on korduvalt tõestust leidnud ilmselt üks suuremaid valupunkte, mida küpsemas eas inimesed tööturul tunnevad: neisse ei usuta enam. Sellega võetakse neilt võimalus end proovile panna ja näidata, mida kõike neil on pakkuda.
Olen kogenud 40.–60. eluaastates tööotsijate suurt liigutust, kui oleme visandanud tuleviku, mille jooksul on neil võimalik veel suuri tegusid teha ja koguni mitu eneseteostust, mille käigus saab realiseerida kõik oma unistused. „Kas tõesti?” on nad üllatunud ja hingavad kergendatult. Jah, on, ehkki praegu veel ühiskonna hoiakute vastutuules, aga iga päevaga üha rohkem ja rohkem elu loomuliku osana. Kui nad ainult ei kibestuks enne ning neil oleks jaksu endasse uskuda ja särada.