Kui töö teeb õnnelikuks

Kui Steve Nobeli raamat „Õnnelikuks tööga” eesti keeles ilmus, olin siiralt rõõmus. Hoolimata sellest, et meil on olnud pea 20 aastat aega ehitada uut lähenemist töömaailmas, on see praktikas visa juurduma. „Tee tööd, siis tuleb armastus” suhtumine on olnud nagu kahe teraga mõõk, mis suure pühendumuse kõrval on toonud ka palju kannatusi, läbipõlemist ja tervise kaotust.

Nobel alustab oma raamatut arutlusega, kui palju kannatab maailmas inimesi töö tõttu. Olgu põhjuseks see, et me ei tunne end oma erialal hästi, meie väärtused erinevad tööandja omadest, oleme alamakstud või -tunnustatud. Aga inimene pole loodud kannatama.

Inspireerituna budistlikust maailmavaatest põhjendab Nobel, miks meil on õigus kannatustevabale õnnelikule elule. Aga isegi kui me ei juhinduks ühestki religioossest maailmavaatest, elame hingerahu ja rahuldust pakkuva elu ootuses.

Viimase 11 aasta jooksul karjäärinõustajana tegutsedes näen tihti, et nõustamisele tulevad inimesed ei naudi enam oma tööd nii, nagu võiks. Lähemal analüüsimisel tuleb neile üllatusena, et neil on õigus õnnelikule karjäärile. Meie kultuuriruumis on liiga kaua valitsenud suhtumine, et töö on tõsine asi, mis ei peagi alati meeldima; kes kannatab, see kaua elab; peaasi et leib lauale tuleb ja saaksime oma igapäevased kohustusted kaetud.

Uutmoodi töökultuur

Loomulikult on inimestel ka hirm, et kes neid siis seal tööturul avasüli ootab, kui nad ei soovi enam teha tööd, mida tänaseni on teinud. Ümberõpe võtab omajagu aega isegi elukestva õppejõu ajastul, laenud aga vajavad maksmist ja elatis teenimist ka sel ajal. Ükskõik, millised poleks pragmaatilised põhjused mitterahuldava töö või tööandja välja kannatamisel, on nüüdseks teadusuuringute toel selge selle varjukülg.

Esialgsest frustratsioonist saab peagi stress, mis võib viia depressioonini, mõjuda halvasti füüsilisele tervisele ja panna lisaks meile endile kannatama ka meie lähedased. Eestis ei ole tehtud mastaapseid uuringuid mitterahuldava töö halvast mõjust inimeste tervisele, kuid meie naaberriikide näitel on muretsemiseks põhjust.

Nobel paljastab nõiaringi majandusloos, kus alates söekaevandamisest on loodetud, et nüüd tuleb rikkus ja õndsus, mis päästab meid orjusest, aga ei toonud seda tööstusrevolutsioon ega too ka infoajastu. Igal revolutsioonilisel ideel on oma varjuküljed, ja mis peamine, kohe tekivad uued sihid, nõudmised ja kohustused, mille järele küünitada.

Mis kokkuvõttes lahustavad ära selle, kes me tegelikult oleme. Pidev nimekiri asjadest, mida tegema peame, võib viia eksistentsiaalse läbipõlemiseni. Mida rohkem tabame end kriitililistelt mõtetelt enda, teiste ja ühiskonna aadressil, seda selgem on, et oleme jätnud iseennast unarusse. Öeldakse, et inimene hakkab virisema siis, kui teda pole ära kuulatud. Töökohtadel juhtub seda siis, kui juhid ei ole avatud, toetavad ja kaasaegse lähenemisega. See viib inimesed kurtma kohvi- ja suitsunurkadesse. Tekib jõuetuse tunne, et me ei suuda midagi muuta.

Paraku algab ikkagi kõik meist endast. Kui kipume virisema, kritiseerima, järelikult pole me ennast kuulanud. Me pole oma vajadusi, väärtusi tõsiselt võtnud ja seepärast oleme rahulolematud. Kui oma väärtused, ootused ja vajadused aga selgeks mõelda, siis tuleb sellest ka ümbritsevatele teada anda ja sealt tekib võimalus muutuseks. Nobel rõhutab Viktor Frankly mõtte toel, et igal inimesel on võime igal hetkel muutuda.

Kui me ei võta muutuste teekonda ette, on oht sattuda kaeblemise autopiloodile, mille äärmuslikku vormi tuntakse kõrge mooni sündroomina (Tall Poppy Syndrom, TPS), mis avaldub solvangutes, rünnakutes teiste inimeste loomupäraste annete ja väärtuste aadressil. Kui selline suhtumine hakkab valitsema töökeskkonnas, demoraliseerib see ka neid, kes üldjuhul oma tööd naudivad.

Eestit väisas mõnda aega tagasi Londoni ülikooli professor Adrian Furnham, kes tegeleb tuleviku-uuringutega. Muuhulgas räägib ta paeluvalt X-, Y- ja Z-generatsiooni erinevustest. Y-generatsioon (sünd alates 1980) on põlvkond, kes ei soovi tööl käia, vaid soovib teha põnevaid asju. Neil on ootus avatud ja hierarhiavabale töökultuurile, kus nad saavad kaasa rääkida. Nad tahavad vahetut tagasisidet (gamification’it – nagu arvutimängudes) ja ohtralt tunnustust. Nad pelgavad jäiku süsteeme, struktuure ega usalda direktoreid.

Jäikadele, stagneerunud töökeskkondadele (mida kahjuks leidub rohkelt veel riigisektoris, hariduses, aga ka suures osas tootmises jm), kus on palju reegleid ja kus ei olda muutustele altid, eelistavad noored pigem maailmas ringi vaadata. Nad hääletavad jalgadega ja lahkuvad kodumaalt. Kõige uuem karjääriparadigma ütleb, et inimesed soovivad teha piirideta karjääri, valida endale tööandjaid, kes aitaksid neil nende unistusi ellu viia, mitte vastupidi. Ja see pole ainult noorte ootus, seda vajavad kõik.

Praegu eksisteerib Eestis veel selge lõhe selle vahel, mida soovivad inimesed töökohtadelt ja mida tööandjad on valmis pakkuma. Nõustanud ka mitmeid koole, kinnitan, et see lõhe on üsna suur sealgi.

Kurb tõsiasi on, et kui see piisavalt kiiresti ei muutu, jookseb Eesti talentidest tühjaks. Üks maailma hinnatumaid tööandjaid MindValley küsib konkursi kõikides etappides kandidaatidelt, kuidas see töö ja organisatsioon aitab sul sinu unistusi ellu viia. Tegelikult soovivad südames kõik, et nende tööandjad seda neilt küsiksid. Vastupidiselt sellele kohtab rohkem olukorda, kus tööandjal on soov inimestest välja pigistada kõik ja rohkem veel. Et inimesed töötaksid organisatsioonide heaks, teeniksid neid, selle asemel et inimesi (loe: kalleimat vara) teenida.

Uus elu algab alati täna

Kasutan oma koolitustel ja nõustamisel Kanada karjääriprofessori Norman Amundsoni väärtuste ratast, kus palun inimesel välja valida kolm väärtust, kui ta peaks homme valima uut töökohta, ja siis palun hinnata, kui rahul on ta nende väärtustega oma praegusel töökohal, skaalal ühest kümneni. Kuueaastane praktika selle töövahendiga on näidanud, et kui inimesed panevad enda jaoks olulistele väärtustele punktid viis ja alla selle, on nad suures läbipõlemisohus.

Küsin siis nendelt inimestelt, kas nende juht teab nende ootusi. Vastuseks saan enamasti, et ei tea. Kui töökultuur pole avatud, kui inimesed ei taju end võrdse partnerina, kui neil on hirm rääkida oma ootustest ja vajadustest, pole lootustki, et niipea midagi paremaks läheb.

Kuna kannatada aga ei tohi, on igaühe isiklik vastutus enda õnn tagasi võidelda. Steve Nobeli raamat pakub selleks hulgaliselt nippe, mõtteid ja töövahendeid.

Oma kogemusele tuginedes julgustan endale teadvustama, et tööõnn ja karjäär tähendavad tänapäevases käsituses (täpsemalt juba aastast 1960) rahuldust pakkuvat eneseteostust. See tähendab, et inimesed peavad olema oma tööeluga rahul ning eneseteostus on suurem tervik kui pelgalt töö. See on tasakaalus elu tervikuna, kus on õiges suhtes töö, hobid, õpingud, vaba aeg, lähedussuhted ja elustiil.

Tööõnne valem on tegelikult lihtne: soovime tunda, et see, mida teeme, on mõttekas ja muudab maailma paremaks. Lisaks soovime jätta endast püsiva jälje ja olla töökohal tunnustatud ja hinnatud just sellisena, nagu inimestena oleme. Kui me ei saa oma andeid täiel määral rakendada, kui töövoog on katkestusterohke, info ei liigu, tunnustust pole, puudub kindlustunne, koostöö ei toimi või esinevad muud probleemid, siis ei saa me rakendada oma täit potentsiaali ja tulemus, mille organisatsioon lõpuks kätte saab, on keskpärane. Rääkimata sellest, et oma annete mitterealiseerimine on patt ja muudab meid sisemiselt rahulolematuks.

Kui teeme oma tööd mõru maiguga, ei täitu meie unistused iialgi. Nagu öeldakse: oled see, millest pidevalt mõtled. Ainus võimalus muutuda, on olla teenimisvalmis juba oma praeguses töös, näha selle igas aspektis midagi head. Karjääriplaneerimine on elukestev nagu õppiminegi. Peame oleme valmis selleks, et tulevikus tuleb meil ka üheksakümneselt möllu panna, vitaalne ja aktiivne olla. Seega peame oma elukvaliteeti kogu aeg tähelepanu all hoidma.

Alustada võiks põhjalikust eneseanalüüsist: kes ma olen, mida ma vajan; mis on minu väärtused. Edasi tuleks unistada julgelt, isegi vinti üle keerates. Ja siis püüda näha võimalusi muutusteks, leida sillad, mis aitaksid meid unistuste poole.

Soovitan end sel teekonnal mitte üksi jätta, vaid leida inspireerivaid teekaaslasi. Leida endale meistreid ja mentoreid, keda järgida. Ümbritseda end innustavate ja põnevate inimestega. Nautida igat sammu teekonnal, mida pole kunagi hilja alustada.