Tuleb julgeda vaadata iseenda sügavusse

Kui soovime, et eestlaste vaimne Nokia oleks meie vaimne tugevus ning teame eestlaste rasket minevikutaaka, siis mida saaks iga eestlane ise ära teha selleks, et see nii oleks.

Esimene asi, mida enda jaoks mõtestada, on näha seda head, mis meil juba on, mis on meid tänasesse päeva toonud. Me ei oleks ju ellu jäänud, kui meil poleks olnud teatavat südikust.

Vist ei ole kunagi varem olnud sellist aega, kus me kõik peame olema kümnevõistlejad. Varem piisas, kui inimene oli ühel alal hea – külamees oli hea seenetundja – ja seda hinnati. Et ta muidu oli tõrksa olemisega mühakas, see ei häirinud külainimesi, sest tema käest sai alati seente kohta abi.

Nüüd oleme jõudnud infoühiskonda, kus meil on ligipääs tohutule hulgale infole ning tekib tunne, et ma pean kõigil aladel hea olema. Pean olema suurepärane lapsevanem, viimase peal abikaasa, mitmekülgsete hobidega inimene, kogu aeg aina arenema ja ennast koolitama, oma tervise eest hoolt kandma. Igal pool on latid väga kõrged ja see on tänapäeval suurim oht meie vaimsele tervisele. Mida see pidevalt muutuv ja ebakindel maailm meilt ootab? Enneolematut kohanemisvõimet.

See kõik kuumendab meie närvisüsteemi üle, meil on kogu aeg tunne, et me ei kontrolli olukorda. Sellele lisandub pidev kriitika iseenda aadressil, sest me teame, millised on ühiskonna ideaalid ja aina mõtleme sellele, aga kus siis mina sellel skaalal asun.

Miks inimesed iseennast oma mõtetega karistavad? Meil pole justkui millestki puudus, aga aina suureneb inimeste hulk, kes on ärevad, depressioonis, kes ei ole oma eluga rahul.

Me oleme üles kasvanud sellises kasvatuskultuuris, kus märgatakse pigem negatiivset. “Ära mine sinna, ära tee seda!” Vahepeal jõudsime teise äärmusesse, kus me lastele piire enam ei pannudki.

Me kogu aeg nagu parandame, näeme ainult puudusi. Ühel hetkel, kui laps jõuab kooli, siis ka seal tõmmatakse punasega joon alla sellele, mis läks valesti, kuigi võiks keskenduda sellele, mis läks hästi.

Tulles aga sellisest kasvatus- ja hariduskogemusest, harjume ka ise nägema seda, mis on pigem valesti. Niikuinii on negatiivne ajule tugevam impulss, meie tundlad on kogu aeg avali sellele, mis on valesti, kus varitseb oht. Ühe negatiivse sündmuse peale on meil vaja kümmet positiivset sündmust, et tasakaalu saada, aga sageli jääb hea märkamata, sest see üks halb kogemus on nii võimas. Ja kui me ei oska seda endale teadvustada, ongi lihtne jääda kinni negatiivsusesse.

Mida teha, kui inimene on negatiivsesse mõtterattasse kinni jäänud? Suur samm on juba see, kui me märkame enda puhul sellist mõtlemisviisi. Mis on veel oluline?

Märkamine on ülioluline. Kui meie vaimsed ressursid on defitsiidis, siis oleme selles masinavärgis juba nii sees, et me ei pane ise oma rohket negatiivsete mõtete voogu enam tähelegi.

Seepärast peamegi ise suutma võimendada positiivset, problemaatiline tuleb meie ellu ise, sest aeg on ärev, käib sõda, me elame kriiside keskel.

Esimene samm on märkamine ja teadlikkus, mis omakorda viib küsimuseni, kas ma üldse oskan olla siin ja praegu, oskan olla päriselt kohal. Vanad eestlased olid väga targad, nad oskasid pidada videvikku ja kui päevavalgus läks väiksemaks ja tuli hämarus, siis ei süüdatud kohe peergusid, vaid vaadati väikesest aknast välja välule, kuidas valgus kaob ja udu tõuseb.

Kui ma tunnistan endale, et ma ei tea, mida tähendab olla siin ja praegu või ma ei julgegi endalt küsida, kuidas mul tegelikult läheb, mul pole harjumust oma keha tajuda, siis tuleks seda harjutada ja õppida. Kõik algab sellest, et iseennast tuleb tähele panna. Edasi võib juba küsida, mida ma praegu tunnen, kas ma olen kurb, vihane, apaatne, pettunud, ükskõikne.

Kas eestlased kardavad välja näidata oma emotsioone ja kardavad neid isegi kogeda? Kui tulebki emotsionaalne hetk, siis otsime endale asendustegevuse: teeme ülearu trenni, sööme liiga palju, liialdame mõnuainetega, aga peaasi, et mitte midagi ei tunneks.

Kui beebi siia ilma sünnib, siis on see kogemus väga füüsiline. Vahetada üks keskkond teise vastu, milline transformatsioon, milline suur elu usaldamine. Kui beebi nutab, siis teame, et tal on midagi viga ja ootame beebi esimest naeratust, mis tuleb tavaliselt väga vara, aga need kõik on ju tunded. Ühel hetkel hakkab lapse “ise” arenema, siis tuleb ka viha, mis on väga hea tunne, viha on eluenergia, mis õpetab meid hiljem piire panema ja aru saama, kus on oht.

Väga pikka aega ei tohtinud me ju tundeid välja näidata, meil on rahvana posttraumaatiline stressihäire kõige selle tõttu, mis meie rahva ajaloos on juhtunud. Mäletan oma lapsepõlvest, et kui mu õde hakkas nutma, siis ütles ema, et mine teise tuppa, nuta ära ja tee ennast korda, aga ära siin töina. Samuti on meile omane hillitsetus, et ole tasa, ära tee häält, püsi paigal.

Minu Meisner-näitlemise õppejõud Ben Joiner selgitas tabavalt, kuidas inimese häälepaelad on ehitatud. Kui väikelapsel tuleb impulss, tugev tunne, mis väljendub näiteks kisana, et ma tahan kommi ja kui siis vanemad selle peale ütlevad, et niimoodi karjudes sa kommi ei saa, siis järgmisel korral, kui lapsel impulss tuleb ja häälepaelad hakkavad kisaks valmistuma, meenub talle äkki ema ütlus ja siis surub laps oma viha, raevu või ka kurbuse ehk tugeva energia enda sees maha, tõlgib teistsuguseks ja ütleb vagura häälega “Tahan kommi!”. Aga tugev tunne jääb alles ja sellest tekib võib olla mingi ebaadekvaatsus.

Tunded on nagu loodusjõud, energiavoog, läbi mille me tõlgime ja saame aru, mis maailmas toimub. Kui me oleme nüüd need tunded nii pikaks ajaks ära pannud, siis nende väljanäitamine tundub nii hirmutav, aga kui me neid tundeid ei tunne, siis lähevad ka meie suhted ebaadekvaatseks.

Meie mõte, tunne ja käitumine peavad olema kooskõlas, seda nimetatakse kongruentseks käitumiseks. Isa kõnnib lapsega tänaval ja lapse mänguasi veereb autoteele. Laps jookseb autoteele, isa jookseb talle järele, tõstab lapse kõnniteele ja hakkab temaga pahandama. See on mittekongruentne käitumine, sest isa sundis tegutsema hirm last kaotada, aga isa reaktsioon oli viha. See on esimene kord, kui laps saab täiesti vale signaali, et kui on ohtlik olukord, peab olema jube vihane. Reaalsuses oleks pidanud ehmatuse reaktsiooniks olema kurbus, isa pidanuks kükitama lapse juurde ja ütlema, et ta nii kartis temast ilma jääda, sest ta on isale nii kallis ning autod on väga ohtlikud.

Enda vaatlemine on kasulik ka niipidi, et me kogu aeg küsime endalt, milline kogemus on siis praegu olla mina, mis mu mõtetes ja tunnetes toimub, sest ainult siis saan ma õigel ajal stopp öelda. Vastasel korral oleme kogu aeg reaktiivsed ja arvame, et kõik sündmused, mis minu ümber toimuvad, ongi selleks, et mind närvi ajada ja käima tõmmata. Selliseid inimesi näeb näiteks liikluses, kes keskmist sõrme näidates meist mööda kihutavad.

Kui ma saan aru, et ma vist hakkan praegu närvi minema, saan mõelda, miks ma närvi lähen. Äkki ma kiirustan? Miks ma kiirustan? Sest olen üle koormatud, olen väsinud ja peaksin puhkama. Kui ma päriselt saan aru, mis minuga toimub, saan endalt ka küsida, millised on praegu minu vajadused.

Tunne on ju ainult hetkeline energiavoog, millel on algus, kulminatsioon ja lõpp ning mis ei kesta üldse kaua, kuigi meile sel hetkel tundub, et see tunne kestab lõputult.

Mina olen praktiseerinud näiteks seda, et kui pinge läheb hästi suureks, ja mul on endast nii kahju, siis olen ma auto isegi tee ääres peatanud ja ennast tühjaks nutnud. Pisarad viivad väga hästi organismist stressihormoone välja. Autos saab ennast ka tühjaks karjuda. Võib ka kõva häälega välja öelda, et ma olen vihane või kasutada väe- ja vandesõnu.

Endale tuleb meelde tuletada, et see kõik on loomulik, mingil põhjusel ma tunnen nii. Mingil põhjusel ma olen haigeks jäänud, mu keha tahab mulle midagi öelda, et me ei hülgaks ennast, et me ei vastanduks iseendale, et me oleksime alati iseenda poolt.

Häbi on see, et mina olen vale, ma häbenen ju ennast. Süü on see, et ma saan vabandada, ma tegin vale teo, väärteo. Häbi on suur nool, mis näitab minu suunas, et mina olengi vale. Kust see tuleb, kes meile nii ütles?

Kuidas vaadelda läbi tänapäeva väärtushinnangute minevikus aset leidnud sündmusi, tegusid ja mõtteviise? Näiteks iluuisutreener Anna Levandi juhtumit, kus treener käitus enda arvates parimal võimalikul viisil, kuid mis ühiskonnas ühtäkki leidis hukkamõistu või Tartu Uue Teatri ärajäänud etendus “Ants, Ants, Ants,” mis tõi päevavalgele ühe pere aastaid tagasi toimunud tragöödia?

Me peame olema lugupidavad, see on olnud meie teekond. Tol ajal käitusime parima teadmise järgi, sel hetkel meil lihtsalt ei olnud teist teadmist. Seal peaks olema ruumi andeksandmisele. Tol ajal ju ei olnud kombeks valust rääkida või seda reljeefset käitumist ei defineeritud siis kurja teona.

Andeksandmine võiks alata iseendale tunnistamisest, et ma sain haiget, aga ma saan aru, et sel hetkel ei olnud sel inimesel võimalik teha paremaid valikuid oma tarkuse ja armastuse sees.

Mõneti on see loomulik, et ka meie moraal ühiskonnas areneb. Olles kolme tütre maaletooja, ema, mõtlen tõepoolest süülise tundega teatud asjadele, mida ma näiteks tegin oma vanema tütrega. Mul ei olnud absoluutselt mingeid teadmisi, ja vedas, et ma ei teinud ehk liiga suuri kahjusid.

Oma ebateadlikkuses tegin neid asju oma lapse peal, mida tegi minuga minu ema. Tol hetkel ei olnud mul teadmist, et mina olin lapsepõlves traumeeritud, et mind jäeti väga-väga vara üksinda koju, mul on ka väga suur hülgamiskogemus ning liiga suure vastutuse trauma.

Noore emana ei saanud ma sellest aru, et mis selles siis nii hullu on, ma olen ju elus, ma lausa õigustasin seda. Olles nüüd need asjad ümber mõtestanud, on mul väga kahju, et ma oma lapsega niimoodi käitusin ja kahe järgmise lapsega mul ei tulnud enam pähegi neid üksinda koju jätta.

Meil võiks olla ühiskonnas rohkem avatust, et inimesed julgeksid rääkida oma kujunemisloost. See oleks ju hirmus, kui meid koheldakse ainult nende tegude või mõtete järgi, mida me kunagi oleme teinud. Vene kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin on öelnud, et ärge otsustage inimese üle nende eluajal, sest nad on pidevas muutumises ja arengus ning võibolla viimane sõna, mis nad siit ilmast lahkudes lausuvad, on tegelik puänt. Avalikku diskussiooni ja mõtestamist oleks rohkem vaja, mis oli toona ja kus me oleme nüüd.

Praegu räägitakse väga palju kiusamisest koolis ja tööl, aga enne, kui saame kokku kiusliku klassikaaslase või kolleegiga, oleme veetnud suure osa elust oma kõige lähedasematega, kes on meile jõudnud juba palju haiget teha. On see nii, et kõik meie traumad saavad alguse ikkagi lapsepõlvest? Mida saab inimene teha, kui tunneb, et on olnud olukorras, kus talle on haiget teinud tema kõige lähedasemad, isegi juhul, kui see lähedane pole võib olla isegi teadlik, et teine nii mõtleb ja tunneb?

See on tõsi, et kõige rohkem mõjutab meid lähiringkond ja -keskkond. Selge on see, et situatsioon, kus me oleme oma murega üksinda jäetud või kus me ei saanud abi, mida vajasime, on meie jaoks ülikoormav ja sel hetkel tekib lukustus.

Et me väga kriitilisel hetkel üldse ellu jääksime, peab meie meel kuidagi sel moel toimetama ja tihti just füüsilise vägivalla puhul juhtub nii, et mu meel läheb nagu ära ja keha jääb sinna olukorda. See on meie keha ja meele kaitsemehhanism.

Ma usun, et on väga väike protsent elanikkonnast, kes on tahtlikult kurjad või kellel on mõni hälve või sättumus, enamasti on see väga suur teadlikkuse puudus, väga piiratud ressursid või puudub sel hetkel võimalus käituda teisiti.

Nüüd on kaks varianti. Kas ma tõmban sellele kardina ette ja ütlen, et ma ei vaata seda üldse, sest see on minu jaoks nii valus või siis julgen seda vaadata. Need on olukorrad, kus inimene üksinda ei pruugi iseendaga hakkama saada. Hingehooldus toimib paremini, kui see on tehtud professionaalse saatja kaasabil ehk kellegi abil, kes aitab mõtestada. Üksinda mõtleme me end veel rohkem tupikusse.

Teadvustamine ja rääkimine aitab. Ülioluline on, et hingesaatja peab olema meie jaoks turvaline. Ei tohi kohe alla anda, kui esimese hooga ei õnnestu sobivat psühholoogi või terapeuti leida. Siin peab aga tähele panema, et mures inimene ei hakkaks koormama oma sõpru ja pereliikmeid ning panema neid tahtmatult terapeudi rolli. Esimese kontaktina võib kuulaja olla ka pereliige, aga siis peaks lähedane ise hakkama abiotsijat nügima, et ta leiaks professionaalse abistaja.

Kui me endaga üldse ei tegele, tekitame me paraku tsentrifugaalefekti ja see minu valu, minu trauma hakkab läbi minu käitumise mõjutama minu lähedasi, minu kaasat, lapsi ja sõpru.

Kas sulle meenub oma isiklikust elust mõni kriis või keeruline olukord, millest oled kõige rohkem õppinud?

Mul on palju kriise olnud, loodetavasti olen neist kõigist ka midagi õppinud. Võin jagada üht oma viimast lugu. Teatavasti peavad kõik psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja terapeudid, kes töötavad teiste inimestega, käima teatud regulaarsusega supervisioonidel või ise teraapias, sest kui me seda ei tee, on oht, et ma hakkan enda probleeme projitseerima ja peegeldama oma klientidele või ma siis enesekaitseks lukustan end teatud teemadeks ja mul kaob ära loomulik, tervislik empaatia, mis on selleks protsessiks väga vajalik.

Käisin hiljuti Soomes väikses grupiteraapias ja mul oli üks teema, mis oli mind pikalt vaevanud. Nimelt tuleb mul teatud vastutuse võtmise kohtades peale väga suur hirm või ebakindlus, et tahaksin kuskile ära libiseda. Ehk nendes kohtades, kus ma peaksin võtma täisvastutuse, tunnen veidrat tungi põgeneda. Äkki meenus mulle lugu lapsepõlvest, kui ma olin kuueaastane ja ärkasin keset ööd üles.

Tuba oli soe, ahi oli köetud, väike kollase valgusega öölamp põles. Narivoodi alumisel korrusel magas minu imikust õde. Märkasin, et minu ema ja kasuisa ei ole kodus, ma olin üksinda. Panin riided selga ja otsustasin, et lähen ka ära. Mu esimene mõte oli minna Rakvere teatrisse valvurionu juurde, sest me elasime toona teatri õue peal kööktoas, aga ma reaalselt ei ulatunud uksekella helistama. Kottpimedas läksin ma siis lõpuks naabermaja trepi alla ja istusin seal.

Ema oli läinud sõbrannat saatma ja tagasi tulles sattus paanikasse, et tütar on kadunud. Hakkas igalt poolt otsima ja hüüdma ning lõpuks leidis mu üles. Ema ei saanud aru, miks ma ära läksin, sest kõik oli ju nii turvaline. Ja nüüd mulle jõudis täiesti uuel viisil kohale, et tegelikult oli see minu jaoks väga õudne situatsioon. Mul oli nii suur üksinduse hirm ja hüljatuse tunne, ja teadmine, et ma ju ei saaks imikuga hakkama, ma olen liiga väike ja sellepärast otsustasin ennast päästa ning sealt ära joosta. Väikese lapse aru tegi sellise tehte.

Nüüd täiskasvanuna, isegi kui olud on väga head ja armastus väga suur, on minus väga suur tung põgeneda. Ja ma sain alles nüüd sellele mustrile näpu peale.

Nende kriiside suurim kasu on olnud minu jaoks see, et ma julgen neid sügavusi vaadata, ma ei karda neid ja ma olen ka näinud, et see julgus olla kõige sellega, mis minuga on olnud, on minu ellu toonud hästi palju loomingut.

Need on olnud väga traumeerivad kogemused, mis mulle lapsepõlves osaks on saanud, ja ka hiljem, aga see kasv on tulnud ka läbi selle. Ma mõtlen niipidi, et kui ma julgen neid asju vaadata, julgen ma seda väetada ning seda õitsvam on minu elupuu.

Kui olukord on olnud üliraske, siis ma usun, et alati on kuskil üks uks ja ühel hetkel tuleb keegi, kes hüüab mind ja ma saan pimedusest välja tulla.

Sa mainisid loominguga tegelemist. Sellest on palju räägitud, et ka neid, kel pole erilisi loomingulisi andeid, on väljakirjutamine vaimsete probleemide puhul aidanud. On see tõesti nii?

Absoluutselt, sest seal tekib sisemine dialoogipartner meie enda näol. On üks selline harjutus “Morning Pages” (hommikune kirjutamine – toim.), et ärkad hommikul üles ja esimese asjana kirjutad vabakäeliselt kolm lehekülge, paned kirja kõik, mis sa mõtled ja tunned ning teed seda 21 päeva järjest.

Kui meie peas ketravad kogu aeg negatiivsed mõtted, siis oleme justkui iseenda mõtete vangis, aga väljakirjutamise mõte ongi selles, et tekib lisaperspektiiv, saame harjutada vaatleja positsiooni endas, et mina ei võrdu mu mõtted, mina ei võrdu mu tunded, mina ei võrdu mu elukogemused, mina ei võrdu mu töörollid. See teadmine annab väga palju vabadust. Ükskõik, kas me siis loeme neid märkmeid hiljem või mitte.

See teema haagib ka sellega, et eestlased ei ole väga religioossed ja lapse või noore puhul saame öelda, et mingis mõttes võivad tema jumal ehk see suur hea, kelle poole saab iga murega pöörduda olla ka tema ema ja isa. Aga kui me saame suureks, siis isegi juhul, kui meie vanemad on olemas, ei saa nad meid enam päästa ja nad ei tohi ega peagi seda tegema. Aga mis või kes on siis see, kellele loota?

Isegi kui meil ei ole konkreetset religioosset praktikat, mis meid kõnetaks, peame ka täiskasvanuna otsima seda kõrgemat mina. Mis on see, millesse ma usun. Kas see on universum, elu, looja, jumal või miski muu. Tähtis on, et tekiks teadmine, et me ei ole üksi, on miski, mis meid ka kõige pimedamal ja valusamal hetkel hoiab.

Vahel annan ma oma klientidele koduseks ülesandeks koguda ja üles kirjutada 33 metafoori, mis ütlevad meile, et elu saab usaldada.

Milliste teadmiste üle sinu koolitustel või eraseanssidel kõige rohkem rõõmu tuntakse? Et inimese silmad äkki avanevad ja mingi klõps käib ära?

Viimasel ajal vaimustab inimesi see, et nad tohivad olla nemad ise. Iseenda autentsuse teema, ehedus ja sisemise aususe teema. Et olla kontaktis ja huvitatud sellest, kes ma siis olen.

Me tuleme ju haridussüsteemist, kus me teame kõiki matemaatikavalemeid, oskame keemias ägedaid katseid teha ja geograafiatunnis õpime tundma kõiki kontinente, aga meil pole oskusi aru saada, kes olen mina ja mida ma selles elus teha tahan. Teadmised iseendast on pigem ikkagi defitsiidis.

Kui ma ei tunne iseennast, kuidas ma siis tunnen ära valdkondi, mis mind inspireerivad, kuidas saan ma aru, mis mind motiveerib, elevile ajab ja käima tõmbab. Inimeste jaoks on hästi üllatav, et ohhoo, minu sees on nii palju põnevaid asju. Ma nimetan seda kullakaevamiseks.

Ehk on see nii sellepärast, et enam ei ole aega iseendaga tegeleda, sest aina rohkem otsime väljakutseid kodust väljaspool, jätame soiku hobidega tegelemise, sest töö võtab nii suure osa meie elust.

Uurin praegu üht kuuma teemat, millel on kaks äärmust. Üks äärmus on läbipõlemise seisund (inglise keeles burn out), mida üdini kohusetundlikel eestlastel tihti juhtub ja teine on töötüdimus (inglise keeles bore out), mis tekib korduvatest, tüütutest ja nüridest ülesannetest.

Kohtudes soome kolleegidega, kes on teinud selles vallas põhjalikke uuringuid, selgus, et neil kahel äärmusel on täpselt samasugused tervisekahjud. Aga kui läbipõlemisega saad minna perearsti juurde, teha testid ja võid saada ka haigusraha, sest Eesti on üks neist üheksast Euroopa riigist, kus läbipõlemist saab kutsehaigusena käsitleda ja ka ravida, siis töötüdimusega meil seda võimalust pole. Me ei saa minna perearsti juurde ja öelda, et mul on igav ja et tööl on nii palju nürisid ülesandeid, et ma enam ei suuda. Aga nüüd tuleb puänt.

Nii läbipõlemine kui ka töötüdimus viivad empaatia kadumiseni. Selle tagajärjel kaob soov mõista oma kolleege, ma muutun küüniliseks, sarkastiliseks, irooniliseks ehk hakkan tegema sellist sorti musta huumorit, mida nimetatakse mikroagressiooniks ja mida võib kohata tänapäeval väga paljudes töökohtades. Me ei pane seda tegelikult tähelegi, kui see tekib suurtes kogustes, aga see muudab töösuhted väga toksiliseks. Me ju kunagi ei mõtle sellele, et inimesed pole halvad mitte iseenesest, vaid see on halvasti korraldatud töö tagajärg.

Kuidas töötüdimust ära tunda, kuidas aru saada, et olen sarkastilisem ja kiuslikum just sellepärast, et olen oma tööst tüdinenud?

Töötüdimusel on omad kindlad sümptomid. Esiteks, rahuolematus. Kui ma ikka kogu aeg mühatan, et jälle see süsteem siin ei toimi. Teiseks, arengu seisak. Kas ma ikka arenen, kas ma õppisin täna midagi uut. Kolmandaks, vihastamine. Kas ma vihastan väga kergesti, kui keegi teine ei tee nii hästi kui mina või pean näiteks uusi kolleege täitsa topakateks. Neljandaks, vastumeelsus. Lõpuks hakkab see frustratsioon välja paistma. Ma ei taha enam midagi teha, pean ennast kogu aeg sundima, et midagi tehtud saaks.

Sellest kõigest tekivad ma-pean-ülesanded. Ma ei tee neid naudinguga, ma ei tunne end pärast nende ülesannete tegemist elevil ja tänulikuna, vaid olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mul on raske olla. Aga kas ma märkan neid muutusi enda juures? Lõppude lõpuks väheneb minu konkurentsivõime, sest ma ei arene ning langeb ka mu enesehinnang ja hakkan mõtlema, et mul polegi kuhugi minna, sest kes mind ikka tahab.

Kas empaatia puudus on kodude probleem või pigem laiem ühiskondlik probleem? Eestlased vist ei ole väga empaatiline rahvas ei enda ega ka teiste suhtes. Samuti ei ole eestlaste hulgas üleliia palju optimistlikke, elurõõmsaid ja positiivselt mõtlevaid inimesi. Kui töökollektiive vaadata, siis ka neis on suur osa ikkagi klaas-on-pooltühi kui klaas-on-pooltäis inimesi?

Heaolu määrab ära see, kus me viibime suure osa oma ärkvelolekuajast ja kui ma olen suure osa ajast tööl, siis kõigel, mis seal juhtub, on erakordne mõju meie üldisele olemisele. Ja mis on töö? Töö tuleb sõnast orjaöö, see on olnud ka varem pigem raske ja ebameeldiv kohustus.

Kuigi oleme end vahepeal vabaks võidelnud, siis läbi piitsutamise oleme jõudnud uude orjandusse: ikka tuleb jõuda kõrgemale, kaugemale ja rohkem. Inimesed on väsinud. Tajun ka ise seda võlgu olemise tunnet. Ma ärkan hommikul üles ja ma juba olen võlgu: tegevusnimekirjad ootavad täitmist, arved tasumist, uued sihid saavutamist. Aga me ei saa teha teisi õnnelikumaks, kui me ise oleme.

Ma kasutan tihti üht Jaapanist pärit utsuwa metafoori. Utsuwa on see, kui paned oma peopesad kokku kausiks, see on ka avatud südame metafoor. Kui sa kõnnid pika maa maha ja oled üliväsinud ning satud allika äärde, siis suure tõenäosusega paned sa käed kausiks ja kosutad ennast värske veega. Jaapanlased ütlevad, et mida avatum on sinu utsuwa, seda rohkem on sul ka teistele anda.

See on väga ilus metafoor ja tähendab seda, mida mina enda jaoks teen, kuidas ma olen laetud. Kas ma olen maganud, kas ma hoolitsen oma füüsise eest, kuidas ma harin oma eluaeda. Kui ma seda ei tee, siis pole mul ka teistele midagi anda.

Kui mind ajavad teised inimesed närvi, sest nad on lollid, laisad ja vastutustundetud, siis esimene asi on suunata seesama pilk enda poole ja küsida enda käest: “Linnupoeg, mis sinuga toimub, millest sul puudus on, mida sa vajad?”. Vahel peab endalt viis korda küsima, enne kui tõeline vastus välja tuleb.

Empaatia on meile kõigile kättesaadav, sest meil on peegelneuronid. Kui ma ise saan aru, kes olen mina siin ja praegu, kui panen kõrvale oma mineviku, siis ma näen teist inimest ja esimene samm suhete teel on ka see, et ma radikaalselt aktsepteerin, et see teine inimene on oma arengus täpselt seal, kus ta hetkel on ja ma ei pane talle mingit ootust või latti, vaid ma näengi teda temana, ja alles siis tekib mul see kontakt vastasolijaga, tekib suhe, mida peegelneuronid ning meie aju ehitus aitab luua.

Empaatia üks väga ilus definitsioon on arusaamine, et isegi siis, kui osa inimesi käitub nii, nagu meile ei meeldi, siis me tegelikult saame aru, et teatud olukorras ja teatud tingimustel võiksin mina käituda sama nõmedalt, andke mulle lihtsalt sobivad tingimused.

On aeg vaadata otsa päris probleemidele – miks me läbi põleme, miks me katki läheme, miks me ei saa oma eluga enam hakkama, kus läks midagi vales suunas. Me peame hakkama usaldama iseennast. See on suur kasvukoht ka meil ühiskonnas rahvana, selline areng tuleb igaühel meist omal moel läbi teha.

Menu portaali uus intervjuusari “Psühholoogi pilk” vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks. Usume, et Eesti Nokia on meie rahva vaimne tugevus.