Miks tavatöö inimesed „Junniks“ muudab

ELU VÕIMALIKKUSEST LOOVATEL ERIALADEL: Psühholoog ja tööõnnespets Tiina Saar-Veelmaa kirjeldab, kuidas inimese aju otsib saavutusi ehk mammuteid, mida ta tapnud on. Rutiinne töö.

14 aastat inimeste eneseteostuslike murede ja küsimuste uurimist viis mind avastuseni, et rutiinse töö mittetalumine on seotud ajuga. Inimese esimene ülesanne on ellu jääda ja elus püsida. Meie põhiprogramm otsib välismaailmast selle kohta kogu aeg kinnitust ehk mammuteid, mida oleme tapnud – saavutusi või tunnustust ja märki selle kohta, et oleme olemas. Kui aju seda tagasisidet ei saa, käivitub alarm. Seetõttu rahuldab inimesi sügavamal tasandil võimalus olla vajalik ja kasulik teistele, jätta endast püsivam jälg (olgu selleks saunale pandud uus katus, rajatud aed, restaureeritud tool, kirjutatud raamat vm) ning luba olla 102% mina ise koos oma tugevuste, nõrkuste ja isiklike väärtustega. Need kolm komponenti kokku moodustavad tööõnnevalemi.

Rahulolematud

Karjäärinõustaja poole pöördujate mure on olenemata valitud erialast ja kutsest üks: see, mida tehakse, on kas ammendanud, otsas, ei võimalda lahedat äraelamist, ei sobi isiksuse või väärtuste või eluperioodiga. Sealt edasi on Eesti kogemusele tuginedes (mujal riikides on pilt erinev) aga vasakajupoolkeralised ja paremajupoolkeralised eneseteostuse mõttes erinevate vajadustega.

Need viimased – kooli ajal humanitaarid, kunsti- ja kultuurilembesed, enamasti ka loova eriala valinud inimesed – kurdavad tihti, et ei suuda ära elada, peavad rebima end mitme eriala vahel ribadeks, tundma ennast ühiskonnas kohati muidusööjana, elama projektipõhist elu, tõestama end igal sammul ja ohkama raskelt, kui tuleb sirvida portaalide töökuulutusi, sest nende jaoks inspireerivaid palgalisi töökohti ei ole. Küll aga leidub „heatahtlikke“ lähedasi, kes soovitavad, et tuleks endale ikka korralik amet valida. Rahulolematud „reaalikad“ aga on tihti kokku jooksnud just loomingu, loovuse puudumise pärast. Nende elust on saanud tihedalt sissetallatud kaevik: töö kontoris – trenn – lasteaed – pood – kodu. Kuklas aga tiksub küsimus: kes ma olen, millist püsivat väärtust ma siia ilma loon. Nii võivad tunda mainekate firmade töötajad – finantsistid, juristid, sekretärid, müügimehed, klienditeenindajad, laborandid, andmesisestajad, programmeerijad, lektorid, kes iga päev ettevõtete kasumi heaks rabavad ja kokkulepitud käibenumbriteni küünitavad.

Inimesed tahavad teha piirideta karjääri

Tänapäeval ei pea me mõistatama, miks inimesed „korraliku tööga“ rahul pole ja igavuse peletamiseks näiteks nädalavahetusel maalilaagris ei käi või hobi korras luulekogusid ei publitseeri või lehesabas ei kirjuta. Kõige värskemad tööpsühholoogia paradigmad kinnitavad, et inimesed (vähemalt naksakamad ja haritumad) tahavad teha piirideta karjääri, mis sobiks nende elustiiliga, valida eneseteostust, mis aitaks neil ennast mõttekana tunda, sügavamaid sihte ellu viia ning oma annet täiel määral realiseerida. Kahjuks pole meil ülemäära palju firmasid ja organisatsioone, kes selliseid karjäärivõimalusi pakuksid. Tulemuseks on läbipõlenud või alla oma võimete panustav elanikkond. Või Y-generatsioon (sündinud alates 1980), kes hääletab jalgadega, läheb Eestist ära, kuna hierarhilised, kindla struktuuriga äriettevõtted, kelle esmane eesmärk on kasum, kammitsevad ja hirmutavad neid.

Lihtsustatult kokku võttes: ainult loominguga on keeruline Eestis ära elada, ilma loomingulise eneseteostuseta on aga läbipõlemine garanteeritud.

Ametikohti ja organisatsioone, kus mõlemat ajupoolkera võrdses koguses kasutada saaks, ülearu palju pole, ehkki Medici efektile jõuti jälile juba 15. sajandil, tõestades, et ainult erinevate valdkondade ristamise kaudu on võimalik saada kätte tõelisi andeplahvatusi. Mõni sajand hiljem, 1900-ndate alguses, tuli prantsuse filosoof Henri-Louis Bergson lagedale teesiga, et inimeses olevad sügavamad jõud on positiivsed. Neid uurides võime vallandada oma spontaansed jõud.Kuulsust kogusid ka sotsiaalteaduste rajaja Jacob Levi Moreno mõtted, et kui inimesed enam ei loo ise, vaid tarbivad valmis maailma „konserve“, kaotavad nad loovuse ja spontaansuse ning sellega ka võime muutustele elutervelt reageerida, elus toime tulla. Tänaseks on Moreno definitsioon spontaansusest laialt levinud: see on võime toimida harjumuspärastes olukordades uutmoodi, uutes olukordades adekvaatselt. Loovus on ühiskonna sidusaine, mis annab paindlikkuse ja aitab inimestel kohaneda muutuva maailmaga.

Nende ideede kohaselt peaksid kõik äriorganisatsioonid saama kasutada kultuurivaldkonna esindajaid, kes iga päev seisvad silmitsi kaosest uue tähenduse otsimisega – kirjanike, kunstnike, näitlejate, fotograafide, koreograafide, muusikute casino online kompetentse, et oma valdkonda uusi vaatenurki tuua, koos uut väärtust luua. On näiteid, kus sümfooniaorkestrid pakuvad juhtimiskonsultatsioone, täpsemalt mängivad pärast mõningast vaatlemist ette organisatsiooni kultuuri ja juhtimise, pakuvad peegeldust. Draamameetodeid on juba pikka aega kasutatud nii koolitustegevuses kui ka konsultatsioonis, visuaalne kunst ja äri otsivad kokkupuutepunkte. Kuid kokkuvõttes on sellised näited ikkagi pigem harvad ja jääb küsimus, kui mitu ärimaailma keikka’tpeab üks kunstnik tegema või mitu õhtut üks näitleja ära juhtima, et majanduslikult toime tulla. Praegu elavad loovinimesed ja pragmaatikud suuresti ikka veel paralleelmaailmades, selmet üksteist rikastada.

Kõvad ja pehmed erialad

Rikastamine kehtib ka loovate valdkondade kohta, mis vajaksid kõrvale „kõva“ teadmist, kuidas majandada ja kuidas ettevõtlik olla. Kui EKA (Eesti Kunstiakadeemia) vana maja veel püsti oli, kutsuti mind tudengitele loengut pidama: kuidas tööturul asjad tegelikult käivad. Kutsest kumas läbi: tulge, rääkige neile totudele siin, et nad on tulnud töötuks õppima, otsigu endale üks tasuv amet, loova erialaga löövad läbi vaid üksikud. Nüüd räägime erutatult loomemajandusest, aga sel hetkel tundus olevat „pehmete erialade“ õpetamine riigile rohkem nice to have teema ja majandus, finantsid, ettevõtlus polnud loomulik osa väljaõppest. Ka praegu on seis kahjuks selline, et pehmete erialade – keeled, kultuur, psühholoogia, kaunid kunstid jmt – lõpetajaid ei oota tööturul valmis töökohad, vaid hoopis sagedamini saavad nad mõne asjaliku töö varjus õpitud erialaga hobi korras tegeleda või on kohustatud kohe ettevõtlusega alustama.

Hiljuti ühe Soome kolleegiga vesteldes olin meeldivalt üllatunud, et oma kunstiharidusele lisaks kunstiterapeudi kutse omandanud mees töötab Soomes loovteraapia meetodil palgalisel kohal haiglas vähihaigetega ja lisaks aiandusteraapia meetodil psüühiliselt haigete inimestega. Seda kõike, ilma et tal peaks selleks olema oma ettevõte, FIEndus, praksis või lisatöö, mis kutsumusega töötamist toetab. Kuna riigi tasandil juba nn pehmeid erialasid hinnatakse, on loodud ka töökohad. Soomel ja mõnel teisel meile eeskujuks oleval riigil on selle praktika taga ka pikk reaal- ja humanitaaralade tasakaalustatud õpetamise kogemus.

Pehmete ja kõvade erialade teemal veel rääkides tundub olevat kurioosne, et „kõvad“ teemad organisatsiooni tasandil (loe: kasum, käive, efektiivsus, täidetud eesmärgid jne) hoiavad juhtpositsiooni ja alavääristavad tihti pehmeid teemasid (näiteks, kui paljudes organisatsioonides on personalijuht tegevjuhi partner ja nõuandja nr 1?) kuni esimese suure krahhini – parimad lähevad ära, põlevad läbi, jäävad haigeks, äri jookseb ummikusse. Alles siis tuleb meelde, et inimene on inimene – haavatav, tunnustust vajav, ilu hindav, loov… – ja kui kahju, et unustati seda märgata.

Kuhu ma sellega sihin? Igas endast lugupidavas organisatsioonis võiks olla loomeinkubaator, kuhu kuuluvad näitlejad, kunstnikud, kirjatsurad, disainerid jt kultuurivaldkondade saadikud, kes ettevõtte põhitegevusele oma loomeenergiaga särtsu juurde annavad. Heaks näiteks on tarkvaraarenduse valdkond, kus juba pikemat aega on visuaalne esteetika kohustuslik komponent. Mis tähendab, et peagu igas tarkvaratiimis on sisuliselt ka üks kunstnik (disainer või kasutajamugavuse ekspert) pundis ning valdkond areneb ja õilmitseb. Selle kohta, et kultuurivaldkonna tihedam sidumine muude valdkondadega ühiskonnale tervikuna rohkem kasu toob, tegid tähelepanekuid ka Eesti sotsioloogid, kirjeldades 2006. aastal konkurentsivõime tõstmise kaheksat võtmekompetentsi. Nende kaheksa hulka kuulub lisaks keelepädevusele, IT-pädevusele, sotsiaalsetele kompetentsidele, algatusvõimele ja matemaatikapädevusele ka kultuuripädevus.


Tiina Saar-Veelmaa

Oktoober 2015
Kes-kus

http://kes-kus.ee/miks-tavatoo-inimesed-junniks-muudab/

Jäta tagasiside

Sinu e-posti aadress postitakse. Kohustuslikud väljad on märgitud *